„„Põrmulaulud“ on tõepoolest karm kammerooper. Aga samas lummav ja mõtlema panev,“ ütleb Kareva. „Läbini provokatiivses poeetilises lavastuses saavad kokku uuenduslik nukuteater, paatoslik draama ja kaunis muusika.“
Laval on viis elusuuruses, hämmastavalt inimesele sarnast nukku, sopran Nina Sveistrup Clausen Kuu rollis ning nukunäitleja Svend E Kristensen Varjuna. Maailmalõpujärgset olustikku manav nüüdisooper räägib lootuse ja ilu igatsusest pärast keskkonna kokkuvarisemist ning sunnib küsima, mida inimkond parasjagu planeediga teeb.
Lavastuse reklaamid on tekitanud osas publikust kartuse, et ees ootab midagi väga sünget ja rusuvat. Kareva seda päriselt ei eita – „Põrmulaulud“ ongi karm teos –, kuid tema enda jaoks on selle mõju pigem ergastav ja katartiline.
„Kes ei kohku tagasi George Orwelli loomingu ees, ei pea pelgama ka „Põrmulaule“,“ ütleb ta. „Mudilastele ei soovita, teismelistele küll.“
Tekstid, mis jäid kummitama
„Põrmulaulude“ eestikeelse teksti loomine oli Kareva sõnul põnev ja omajagu pingeline töö. Teos on oma olemuselt laulutsükkel, milles laadid kiiresti vahelduvad.
„Tõlkijana oli põnev ja omajagu pingeline sisse elada erinevatesse tempodesse, toonidesse ja tämbritesse, püüda vahendada mitte ainult meetrumit, vaid ka karakterite erinevat sõnavara,“ kirjeldab ta. „Alltekst oli selge, poeetika aga parajalt põnev väljakutse.“
Mõni teos lõpeb tõlkija jaoks viimase lause tõlkimisega. „Põrmulauludega“ nii ei läinud.
„Mõnda aega kummitasid pea kõik tekstid – nad ongi ühed kummituslikumad kõigist, mida olen tõlkinud.“
Teose valmimise järel hakkas ka tegelikkus selle sünget maailma ootamatult järele aimama. Tuli Covid, algas sõda Ukrainas, toimusid looduskatastroofid ja verised konfliktid. Karevale näisid need sündmused kinnitavat „Põrmulaulude“ ridu:
Mis juhtus siin, see juhtub seal
See juhtub terve ilma peal
Mis juhtus siis see juhtub taas
Mis juhtus ongi juhtumas
Pimedusest võib sündida trots
Kõigest hoolimata on „Põrmulaulude“ keskmes lootuse ja ilu igatsus. Kareva jaoks peitubki teose paradoks selles, et väga tumedast materjalist võib sündida midagi, mis inimest hoopis jõustab.
„Kui olla sügavas pimedas augus, ükskõik mis põhjusel – lein, masendus, väljapääsmatus –, ei kõla reipad üleskutsed positiivsele mõtlemisele, lohutused või lõbustused kuigi tõsiseltvõetavana,“ ütleb ta.
„„Põrmulaulud“ aga tulevad oma kõledas sarkasmis omamoodi vastu, lükkavad meelependli teistpidi liikuma, äratavad inimeses uinuvad jõuvarud, trotsi ja igatsuse. Sellisel tekstil võib paradoksaalselt olla oma katartiline mõju.“
Tõlkija töö tähendab Kareva jaoks paratamatult ka tõlgitava maailma enda kaudu läbilaskmist. Ta on teiste teoste puhul mõelnud, mida tähendab tõlkijale sisenemine eriti võikasse reaalsusse ning kõigi kirjeldatud jubeduste keele kaudu omaenda kehas läbi elamine.
„Olen tunnistanud aukartusega mitme meie tõlkija vaikset kangelaslikkust,“ ütleb Kareva.
„Põrmulaulud“ lubavad siiski teatavat distantsi. „Seda võib läbida kui õudusunenägu või vee all hinge kinni hoidmist.“
Kareva ise pole seni „Põrmulaule“ laval näinud ning ootab kohtumist teosega suure huviga. Eksperimentaalse projektiteatri Sew Flunk Fury Wit täiskasvanutele loodud nukulavastus pälvis kümne aasta eest Taani teatriauhinna – täiskasvanute nukuetenduse puhul täiesti tavatult.
Nüüd loodab Kareva, et teos leiab tee ka Eesti publikuni.
„Usun küll, et etendust laval nähes võib avaneda kihte, mida lugedes ei märganudki.“
"Põrmulaulude" lavastus 13. novembril ja 14. novembril Ukuarus.
