Oleme püüdnud teda mitu nädala tabada, aga Rebase teed on ikka käänakuid täis. Kui me lõpuks Ukuaru kontoris ehk Tintinnabulariumis maha istume, ütleb mees, et tal on nüüd aega rahulikult. Suusatiir vaid ootab ees.
„Ma olen tüüp, kes ehitab endale kiiresti telliskivi seina ümber ja eriline muljetaja ei ole,“ ütleb ta. „Aga tulin täna selleks välja, et anda oma panus sellesse, et ehk tulevikus kedagi huvitab, mis siin toimus ja mida see projekt tähendas.“
𝐇𝐚𝐤𝐤𝐚𝐦𝐞 𝐚𝐣𝐚𝐥𝐮𝐠𝐮 𝐤𝐢𝐫𝐣𝐚 𝐩𝐚𝐧𝐞𝐦𝐚!
„Mäletan selgelt, kuidas seisin Kertu (Ukuaru juht Kertu Orro – toim) kabineti kohal ja vaatasin, kuidas kirik seisis vaiade toel omal kohal püsti ning ma mõtlesin, kas ta kukub juurdeehituse jaoks kaevatud auku või jääb paigale,“ räägib Ergo kabineti poole viibates ja pilku kiriku poole pöörates.
Ergo jaoks algas retk selle südant väratama paneva hetkeni juba 2024. aasta jaanuaris. „Olin kursis sellega, et Rakvere linn sai muusikamaja ehitamiseks raha. Kujutasin kohe vaimusilmas ette, et Revin võiks seda ehitada. Ei ole just palju ettevõtteid, kes nii suure projektiga hakkama saaksid.“
Kui Revin hanke võitis, oli projektimeeskonnal peamurdmist. „Väga keeruline projekt. Vana ja uue kokku ehitamine on ülikeeruline,“ selgitab Ergo.
„Mulle meeldivad väljakutsed, aga selle projektiga oli teisiti,“ sõnab mees. „Kui nägin põhiprojekti, siis kogemus ütles, et see ehitus saab olema erinev kõigist eelmistest. Teadsin, et ees ootab kaks aastat ühe meeskonnaga, sajad töötajad, keda peab juhtima, kelle tööohutust peab tagama.“
𝐎𝐡𝐮𝐭𝐮𝐬 𝐞𝐞𝐥𝐤𝐨̃𝐢𝐠𝐞
Ohutus oli sellel teekonnal Ergo jaoks olulisemaid märksõnu. Talle polnud mõeldav, et töömees tuleb hommikul tööle ja õhtul koju ei jõua.
„Kui mu rühm läheb minuga talvel väljaõppesse, siis nad teavad, et nad jäävad terveks,“ ütleb muuhulgas kaitseliidu ohvitserina tegutsev mees. „Pered peavad teadma, et nende mehed tulevad tervena koju tagasi.“ Ergo näeb ehituse objekti turvalisuse tagamise ja kaitseliidu väljaõppe vahel tihti paralleele.
Ergo sõnul algab ohutus õiges järjekorras tehtavast tööst. „Esmalt tellingud ja siis lae alla! Mitte nii, et enne teed katuse ja siis tellingu, et sealt alla tulla.“
Küsin, mitu tööõnnetust kahe aasta jooksul meeskonnal ette tuli. „Null!“ ütleb Ergo. „Igaüks panustas sellesse, et õnnetusi ei juhtuks.“
Miks tööohutus on mehe jaoks niivõrd oluline? „Vaata,“ ütleb Ergo laual olevale õunale osutades. „Kui ma hammustan siit õunast tüki ja kleebin selle õuna külge tagasi, siis see õun on näiliselt terve, aga samas ei ole endine.“
Kui on tehtud korralik telling, objekt on puhas ja koristatud, treppidel on piirded ning katkiseid pikendusjuhtmeid ja redeleid ei kasutata, siis Ergo sõnul üldjuhul õnnetusi ei juhtu. „Sellises olukorras saab töötaja keskenduda täielikult tööle ja ta ei mõtle sellele, kas ta äkki kuskilt alla kukub.“
Ohutust tuli tagada ka linnarahvale, mitte üksnes objekti töötajatele. Üks memmeke sattus liikuvate autode vahelt transpordiväravast sisse mullaplatsile tuterdama ja komistas. Ta oli harjunud käima otseteed – nüüd järsku olid väravad ees, masinad sõitsid ja maapind oli kaevatud üles. „Inimesed käisid ka aia taga vaatamas, suured masinad sõidavad, koolimaja kõrval, lapsed ümberringi. See tekitab pinget, et pead tagama kõikide osapoolte ohutuse.“
Kuid Ergol ja Revini objektijuhil Valmar Tuuril tuli ka enda heaolu eest võidelda. Mehele meenub üks ere lugu, kui nad Valmariga katusealusele pööningule läksid konstruktsioone vaatama. Seal oli kodu leidnud sadakond tuvi. Kui mehed luugi avasid, otsustasid tiivulised teha rünnaku nagu Hitchcocki filmis „Linnud“. „See pilt jääb mulle alatiseks meelde. See oli JÕHKER! Ma näen neid tuvisid vahel ka öösel unes,“ ütleb Ergo.
Pööningul oli lisaks veel sadakond tuvi korjust ja poole meetri jagu lindude väljaheiteid. „Kõigepealt mõtlesime, et saame siit kohe linnugripi!“
Meestel õnnestus siiski katusealune viisakalt korda teha ja nüüd võib Ergo sõnul seal isegi tantsu lüüa.
Projekt tõi liblikad kõhtu
Teine keeruline moment oli kaevata kopaga tulevase saali pinna sisse mitmemeetrine auk ja seejuures järgida muinsuskaitse nõuet augu veerel olevaid kontraforse ehk tugisambaid säilitada. Auku oli vaja selleks, et mahutada sinna tänased lavamoodulid ning nende alla hüdraulikavoolikud ja -torud, mis liigutavad lava ja parterit üles-alla. Samuti pidi auk saama piisavalt sügav, et lava moodulitele tekitada toolideladu. „Väga hea lahendus, kui saab toolid kiiresti lava alla pakkida ja saalis tantsupõrand tekitada,“ ütleb Ergo. „Auk saigi piisavalt sügav, et ma jäin isegi mõtlema, kas kõik need uhked vaiad, mis maasse puuriti, et kontraforse säilitada, kas need ikka peavad vastu. Keevitad metalltala reedel, et see toetaks, kui kaevetööd algavad, siis laupäeval-pühapäeval käid kodus ringi ja mõtled, kas kogu konstruktsioon peab vastu ja esmaspäeval on sama pilt, mis reedel. Samas ei taha siia vaatama ka tulla, et äkki ongi midagi juhtunud. Selliseid momente ei saa sõnadega kirjeldada.“
Aga konstruktorid tegid korralikud arvutused ja kõik toimis nagu paberil ette oli nähtud.
Samas olid kõik sellised väljakutsed Ergo jaoks osa protsessist. „See tekitas särinat. Ma olen nii vana küll, aga projekt tõi liblikad kõhtu, mõte oli kogu aeg ühel, kui lahe see kõik tuleb.“
Esimesel aastal pani Revin objektimeeskonnaga põhipingutuse juurdeehitusele. Ergo ütleb, et vana maja ehk kirikuosa oli talle justkui armukese rollis, oodates tähelepanu.
„Kui ehitajad lõpuks kontserdimajja pääsesid, hakkas seal põnevaid asju juhtuma ja iga päev oli palju ajude ragistamist,“ räägib Ergo.
Suur töö oli ehituse etapid õigesse järjekorda panna. Maja ei saanud väljast valmis krohvida, kui polnud aknaid ees. Suured aknad tuli ette panna siis, kui kontserdisaali põranda asemel oli veel „kuumaastik“. Üks aken kaalus umbes 300 kilo.
Poomtõstuki ja tellingutega tuli kõvasti nuputada, mida järgmiseks teha. Pidevalt tuli leida lahendusi keerulistes oludes töötamiseks.
Vaiade puurimiseks oli tarvis kirikuustest sisse tuua puurimismasin, mille poom on umbes 20 meetrit pikk, aga ukseava maja ees väiksem kui masin ise. „Kujuta ette, et sul on vaja tuua kapp tuppa, mis on neli meetrit lai ja kolm meetrit kõrge, aga uks on 90 korda 210 sentimeetrit. Pikali ega püsti ei lähe, aga sisse pead saama!“
Mis siis teha? Puurimismasin lammutati juppideks laiali, toodi osadena sisse, pandi sees uuesti kokku ja töö sai tehtud.
Küsin, kas Ergo tundis ühelgi hetkel, et hoone ei valmi õigeks ajaks, millele Ergo vastab enne küsimuse lõpetamist kindlalt ei.
„Kui 2024. aasta detsembris saime juurdeehituse karbi kinni, siis tol hetkel teadsime, et suudame graafikus püsida, kuigi suured väljakutsed alles ootasid ees. Algasid juurdeehituse fassaadi paigaldamise tööd ja parklapealse promenaadi tööd, samuti vana maja tornide otsa paigaldatud „tornikiivrite“ ehitamine ja nende paika sättimine.“
𝐄𝐡𝐢𝐭𝐚𝐦𝐢𝐧𝐞 𝐚𝐢𝐧𝐮𝐥𝐭 𝐚𝐫𝐦𝐚𝐬𝐭𝐮𝐬𝐞𝐠𝐚!
Millal objektimeeskond tundis, et ehitustandrist on saanud juba kodusem keskkond? „Kui põrandakütted sisse lülitasime ja radikad seina said. Kui küte tööle hakkas, tekkis meie jaoks kodune tunne. Oli soe, seljas oli dressikas, istusime Valmariga lava peal ja mõtlesime, et oleme meekonnaga ikka suure asjaga valmis saanud. Arutasime siin kontserdisaalis ühe dirigendiga, kes külas käis, et me oleme mingis mõttes ametivennad. Tema annab suurte heliloojate loomingu edasi dirigendikepiga orkestrit juhatades, meie anname suurte arhitektide ideed ja visioonid ehitades edasi.“
Kas mees kordagi suurest pingest ka pisara poetas? „Objekti ehitades need pinged meid ei murdnud, aga ma isiklikult mõtlesin sellele objektile võib-olla rohkem kui oleksin pidanud. Tulin hommikul tööle ja ütlesin alltöövõtjale, et mõtlesin öösel selle ja tolle peale, et lahendaks selle asja nii. Kutid said aru, et ma öösel ei maga. Kui alustad objektiga, on aega ja raha, kõik naudivad ehituse kulgu. Kui viimane etapp kätte jõuab, siis raha ja aeg saavad otsa, tekivad pinged.“
Ohverdada tuli nii mõndagi. Ergo õppis enne Ukuaru projekti töö kõrvalt Tallinna Tehnikakõrgkoolis inseneriks, kuid loobus sellest, sest tööpäeva sisse üle 24 tunni ei mahtunud. „Ilmselt teen selle kooli nüüd järele,“ mõtiskleb ta.
Mille üle Ergo muusikamaja ehituse puhul enim uhkust tunneb?
„Selle meeskonna üle, kellega koos seda tegime! Eraldi toon välja Valmari. Me toetasime teineteise nõrku ja tugevaid külgi. Meil polnud vaja neist rääkida, polnud vaja sõnu kasutada. Nägime neid jooksu pealt ära ja saime alati teineteisele toetuda. Teiseks kiidan projektijuhti Andre Liivat, kes nägi pisidetailide kallal räigelt vaeva. Kokkuvõttes tunnen suurt uhkust Revin Grupi kui ettevõtte üle üldiselt, alates abitöötajast kuni tipuni välja. Igaüks kes selle objektiga töötas, andis endast 100%, et ehitus valmis saaks.“
Meeskonnaga otsustati, et protsessi kaasatakse võimalikult palju Lääne-Virumaa ettevõtteid eritöid tegema – näiteks akustilisi paneele, pleki-, betooni-, elektritöid, fassaadiplaate jm. „Iga inimene andis selle objekti valmimisse väga suure panuse!“
Ergo jaoks oli oluline, et tööd tehakse ka hea tundega ja pinnale kerkinud pinged lahendatakse väljaspool objekti – kes iganes tuleb väiksematki kivi paika lükkama või hoiab pintslit käes, peab seda tegema hea energiaga. „Tahtsime positiivse emotsiooniga ehitada, kuna see pole lihtsalt niisama maja. See on KONTSERDImaja,“ rõhutab Ergo. „Konfliktid jäid tänaseks kadunud soojakusse ehk koosoleku- ja kontoriruumi.“
Kui Arvo Pärdile pühendatud muusikamaja Ukuaru valmis sai, vaatas Ergo kaugemas parkla otsas tervikut suure uhkusega. „Mõtlesin, et, kurat … kihvt asi sai! Tunnen, et Rakvere on väärt seda maja. Rakvere on kihvt koht! Revini meeskond andis keha, nüüd teie annate hinge, soojuse!“
Küsin Ergolt, mis on see nähtamatu asi, mida tema on sellele majale andnud. Ergo jääb mõtlikuks. „Ma ei saa öelda. Ma lähen liiga emotsionaalseks …,“ üritab ta sõnu leida. „Ma jätan selle parem enda teada.“
