Aavik esines möödunud sügisel Arvo Pärdi 90. juubeli raames New Yorgis Carnegie Hallis, mida New York Times kajastas kui „hämmastavat debüüti“ (astounding debut – New York Times).
Fratrese nimelises saalis soleeris Aavik Arvo Pärdi salvest pärineva saali nimiteoses “Fratres”, millega muusikul seostub ka mitmeid eredaid emotsioone. “Selle teosega olen üles kasvanud ja seda aastate jooksul palju esitanud. Näha, kuidas Fratres mõjub ükskõik millises maailma paigas, on alati väga eriline kogemus,” ütles muusik.
Muuhulgas meenus Aavikul seoses “Fratresega” mälestus Pärdi endaga — “Arvo Pärt istus minu ja Karolina plaadisalvestusel saalis ning kuulas, kuidas me “Fratrest” esitasime. Pärast tuli ta lavale, rääkis ja žestikuleeris kätega kaasa, justkui näidates, kuidas ta oma muusikat näeb. See oli tõeliselt üli eriline hetk.”
Kui Hans Christian Aavik saaks elu lõpuni esitada vaid üht Pärdi teost, siis mis teos see oleks ja miks? “Oi, see on väga raske küsimus. Tõenäoliselt oleks selleks kas “Fratres” või “Spiegel im Spiegel” – teosed, milles on erakordset sügavust, ausust ja puhtust. Samas tunnen, et aeg-ajalt tahaksin ikka uuesti kuulda ka “Credot”, sest see teos teeb meele selgeks ja sunnib uuesti läbi mõtlema elu, valikud ja nende tähenduse.”
Rahvusvaheliselt tuntud ja maailma eri paigus esinev Hans Christian Aavik oskab ehk kõige paremini anda ülevaadet, kuidas Arvo Pärdi muusika vastuvõtt Eesti ja välismaise publikute vahel erineb. “Tegelikult ei ole vahe väga suur. Pärdi muusika on oma olemuselt universaalne ja puudutab inimesi sõltumata keelest või kultuuriruumist. Eesti publik on tema helikeelega ehk veidi rohkem harjunud ja tajub selles ka teatud kodusust, kuid emotsionaalne mõju on kõikjal üllatavalt sarnane.”
Hans Christian Aavikut küsitles Romi Härginen.
