Ukuaru Kultuuriakadeemia kolmandas ettekandes selgus, et kuigi ooper kui žanr sündis 16. sajandi lõpus Itaalias, ulatuvad selle juured palju kaugemale – antiik-Kreeka teatrikultuuri, enam kui 2500 aasta taha.
"Antiiktragöödia, mille loojateks olid Aischylos, Sophokles ja Euripides, pani aluse dramaturgilisele mõtlemisele, millele ooper hiljem toetuma hakkas. Tollased teatrid, nagu Epidauruse teater ja Ateenas asuv Herodes Atticuse odeion, olid oma ajas monumentaalsed ning täitsid olulist rolli ühiskondliku ja kultuurilise elu keskpunktina," rääkis Mikk.
Ooperi sündi seostatakse 16. sajandi lõpu Firenzega, kus humanistlik ringkond püüdis taasluua antiikdraama vormi.
Varaste teoste hulka kuulub Jacopo Peri „Euridice“ (1600), mida peetakse üheks esimeseks säilinud ooperiks. Sellest arenes kiiresti välja uus kunstivorm, mis ühendas muusika, teksti ja lavalise tegevuse.
Ooperi tõeline õitseng toimus Itaalias. "Claudio Monteverdi pani aluse ooperi kui iseseisva kunstiliigi arengule, millele järgnesid sellised heliloojad nagu Gioachino Rossini ja Vincenzo Bellini," rääkis Mikk.
Eriti olulise koha omistas Mikk Giuseppe Verdile, kelle loomingul oli lisaks muusikalisele väärtusele ka tugev rahvuslik ja poliitiline mõõde. Verdi ooperid aitasid kujundada Itaalia identiteeti ning tema muusika mõjutas laiemalt ühiskonda.
Huvitava näitena tõi Mikk välja, et Verdi „La Traviata“ esietendus 1853. aastal ebaõnnestus, kuid saavutas hiljem suure edu – näide sellest, kuidas ajas toimuv väärtuste ümberhindamine võib muuta teose vastuvõttu.
Lisaks Itaalia traditsioonile käsitles Mikk ka saksa ooperi arengut. Wolfgang Amadeus Mozart tõi ooperisse ainulaadse võime ühendada kõrge ja rahvalik kultuur, samas kui Carl Maria von Weber pani aluse saksa romantilisele ooperile („Der Freischütz“). Richard Wagner viis ooperikunsti uuele tasemele, sidudes selle filosoofia, mütoloogia ja muusikalise tervikuga. Tema jaoks ehitati Bayreuthi teater, mis muutis oluliselt ooperi esitamise praktikat.
Ettekanne ei piirdunud vaid ajalooliste faktidega – Mikk põimis sellesse isiklikke kogemusi, reisikirjeldusi ja kohtumisi ooperimaailma esindajatega. Ta tõi esile, kuidas ooper elab edasi ka tänapäeval festivalide ja rahvusvahelise kultuurivahetuse kaudu.
Kokkuvõttes joonistus ooperist pilt kui ajas kestvast kunstivormist, mille juured on sügaval Euroopa kultuuriloos ning mille mõju ulatub tänapäeva – ühendades esteetika, emotsiooni ja ühiskondliku tähenduse.
Ukuaru Kultuuriakadeemia saal täitus viimse kohani – Arne Miku loeng viis kuulajad rännakule ooperi sünnist tänapäeva.
Järgmisena kohtume 12. mail, kui Arvo Pärdi nooruspõlvemaailma avab muusikapedagoog Toomas Velmet.
