Pärisorjus oli küll mõni aasta varem kaotatud, kuid talupoegade tegelik vabadus jäi piiratuks. Maa kuulus endiselt mõisnikele, kelle heaks tuli teha teotööd. Kohtud, haldus ja suurem osa haridusest olid saksakeelsed.
Kõrghariduseni jõudnud eestlasi oli üksikuid. Haritud eestlasele olid kõige realistlikumad ametivalikud arst või vaimulik. Kunstnikuks saamine ei kuulunud isegi nende võimaluste hulka, mida talupojapere laps osanuks endale ette kujutada.
„Kust võis sellel ajal ühele vaesesse taluperre sündinud poisile üldse tulla pähe mõte, et temast võiks saada kunstnik?“ püstitas Kristjan Mändmaa loengus küsimuse.
Vastuse leidmiseks tuleb minna tagasi Köleri lapsepõlve.
Üheksast lapsest ainus, kes kooli saadeti
Johann Köler sündis üheksalapselise pere seitsmenda lapsena. Pere elas tagasihoidlikes oludes Kõõbra talus, mida pidas rendikohana Köleri isa. Viimane oli õnnetuse tagajärjel peaaegu pimedaks jäänud.
Mändmaa kirjeldas toonaseid elutingimusi, kus inimesed ja loomad elasid sageli ühe katuse all. Kölerite elamine oli siiski mõnestki teisest taluperest paremal järjel. Näiteks ei pidanud pere suuremate koduloomadega eluruumi jagama - elati vaid koos kanadega.
Kodus peeti lugu haridusest, lugemisest ja kirjutamisest. Pere elas kokkuhoidlikult ning Mändmaa tõi välja ka kõneka detaili, et majapidamises ei tarvitatud viina, kohvi ega suhkrut.
Johanni andekus ilmnes varakult. Üheksast lapsest oli ta ainus, kellele võimaldati kooliharidus.
Üheksa-aastaselt saadeti poiss Viljandisse. Ta õppis algkoolis ning jätkas hiljem saksakeelses kreiskoolis, mis oli tollal paljude eestlaste jaoks kõrgeim haridusaste, milleni üldse jõuti.
Ent Köler ei osanud kooli astudes saksa keelt, milles toimus kogu õppetöö.
Esialgu suutis ta õpetajatele oma püüdlikkuse ja hea käitumisega soodsa mulje jätta. Alles aasta möödudes selgus, et poiss polnud õppetööst kuigi palju aru saanud, sest õpiti saksa keeles. Tal tuli klassikursust korrata.
Köler meenutas seda hiljem oma mälestustes suure solvanguna.
Samas näitab tema edasine käekäik erakordset õppimisvõimet. Mõne aastaga omandas ta saksa keele sedavõrd hästi, et suutis juba 12-aastasena mõisavalitseja eest kirjavahetust pidada.
Mändmaa juhtis tähelepanu, et Köleri lapsepõlvest on säilinud kunstniku enda mälestused. Need annavad haruldase võimaluse näha 19. sajandi talupojalapse elu tema enda pilgu läbi. Samas on Köler hiljem osutanud oma mälestuste avaldamisel tekkinud ebatäpsustele, mistõttu tuleb mõningatesse üksikasjadesse suhtuda ettevaatusega.
Joonistused mõisavalitseja kirjade servadel
Köleri kunstnikutee sai alguse üsna juhuslikult.
Pärast kooli töötas ta Vastemõisa valitseja Faberi abilisena. Just Faber märkas, et poiss oli vabal ajal paberiservadele mitmesuguseid kujutisi joonistanud.
Mõisavalitsejal oli Võnnus, tänapäeva Läti linnas Cēsises, vend, kes töötas maalrimeistrina. Faber pakkus välja, et andekas poiss võiks minna tema juurde ametit õppima.
Köler ei olnud ettepanekust sugugi vaimustatud.
Tema vastumeelsuse põhjus oli üllatavalt argine: ta oli näinud, missugused nägid välja maalrite tööriided. Katkised, määrdunud ja värviplekilised kitlid ei vastanud sugugi tema ettekujutusele väärikast tulevikust.
Mändmaa tõi selle seiga esile kui ühe varase märgi Köleri iseloomust. Juba lapsena oli tal oma arvamus ning ta ei peljanud seda väljendada, isegi kui pakutav võimalus oli tema päritolu arvestades haruldane.
Lõpuks õnnestus poissi siiski veenda.
- aastal, 13-aastasena, jõudis Köler Võnnusse maalrimeister Faberi juurde õpipoisiks.
Kunstnikukarjäär algas musta vee ja külmetavate kätega
Maalrimeistri juures töötamine tähendas kõike muud kui kunstnikuks õppimist tänapäevases mõttes.
Töö hõlmas seinte värvimist, põrandate ja tõldade lakkimist, kirikute korrastamist ning mitmesuguste dekoratiivsete mustrite maalimist. Õpipoisi ülesandeks jäid kõige raskemad ja ebameeldivamad tööd.
Köler meenutas, kuidas tal tuli külmas ja niiskes vanu värvikihte maha kraapida, seinu pesta ning hallitanud pindu puhastada. Must vesi voolas mööda käsivarsi alla, sõrmed külmetasid ja selg valutas.
Tema tööriided muutusid sedavõrd värviseks ja jäigaks, et kuivanud värvikiht võis kokkupuutel mõne esemega tükkidena lahti murduda. Poiss tundis oma väljanägemise pärast piinlikkust.
Ometi omandas ta nende aastate jooksul oskused, mis osutusid hiljem väärtuslikuks.
Üks esimesi võimalusi oma annet näidata avanes siis, kui Võnnusse saabunud rändteatritrupp vajas lavadekoratsioone. Umbes 15-aastasele Kölerile usaldati ühe dekoratsiooni maalimine.
Tema enda mälestuste järgi ei tulnud kõik sugugi täiuslikult välja. Puud jäid kohmakad, kuid kahur õnnestus nii tõetruult, et pälvis teiste imetluse.
See oli üks esimesi kordi, kui noor õpipoiss sai kogeda tunnustust oma maalimisoskuse eest.
Aadlik, kelle silmad täitusid pisaratega
Köleri kujunemisloos mängisid olulist rolli juhuslikud kohtumised inimestega, kellel oli nii raha, haridust kui ka sidemeid.
Üks neist oli baltisaksa aadlik krahv Carl von Sievers, kes oli teinud silmapaistvat karjääri Vene riigiteenistuses.
Sieversiga seotud kiriku kaunistamisel sai tööd ka Köler. Kiriku sisekujundusega tegelesid kogenud meistrid, kuid noorel õpipoisil avanes võimalus maalida ingleid.
Mändmaa jutustas, kuidas Köleri maalitud inglite näod avaldasid vanale aadlikule sedavõrd sügavat muljet, et mees olevat poisi käekõrvale võtnud, temaga kirikusse läinud ja maalinguid vaadates pisarateni liigutatud olnud.
Köleri jaoks võis see olla otsustava tähtsusega hetk. Tema annet märgati keskkonnas, kus kunst oli midagi enamat kui seinte ja lagede kaunistamine.
Teine oluline kokkupuude kunstimaailmaga leidis aset vürst Lieveni juures Krimulda lossis, kus Köler nägi vanade meistrite maale.
Noormehe vaimustus oli sedavõrd suur, et ta võis pilte tundide kaupa imetleda.
Mändmaa sõnul oli selline kokkupuude kunstiga talupojapäritolu noormehe jaoks erakordne. Enamik eestlasi nägi tol ajal maalikunsti peamiselt kirikutes, kus pildid täitsid usulist otstarvet.
Köler sai aga näha, et maalimine võib olla iseseisev kunst ning et kusagil eksisteerib maailm, milles inimesed pühendavadki oma elu piltide loomisele.
Tema kujunemisele avaldas mõju ka baltisaksa kunstnik August Georg Wilhelm Pezold, kelle portreemaalid andsid noorele Kölerile eeskuju.
Tasapisi hakkas kujunema mõte, et ka tema võiks kunstnikuks saada.
75 kopikat taskus Peterburi poole
Köleri sihiks sai Peterburi Kunstide Akadeemia.
Pealinnas elas juba tema vanem vend, kelle juures oli võimalik esialgu peatuda. Lisaks olid baltisaksa aadlikud ja teised tuttavad andnud talle teadmise, et Peterburis tegutseb õppeasutus, kus saab maalikunsti õppida.
Ent maalrimeister Faber ei tahtnud oma oskuslikust õpipoisist loobuda. Köler oli tema juures töötanud seitse aastat ning meister soovis, et noormees lõpetaks pooleliolevad tööd.
Maalermeister Faberi ootamatu surma järel jäi Köler veel aastaks Cēsīsesse ja lõpetas pooleliolevad projektid. Talle pakuti ka võimalust meistri lesega abielluda, võtta töökoda üle ning teenida edaspidi korralikku sissetulekut.
20-aastase noormehe jaoks olnuks see kindel ja mõistlik valik. Tal puudus jõukas perekond, kes saanuks tema õpinguid rahastada, ning kunstnikuks saamise võimalused olid äärmiselt ebakindlad.
Köler otsustas siiski lahkuda.
Ta müüs maha oma vähese vara, ostis sõidupileti Peterburi ning asus 1846. aastal teele.
Mändmaa tõi välja kõneka detaili: pärast pileti ostmist jäi Kölerile alles kõigest 75 kopikat.
See oli kogu tema rahaline tagavara linnas, kus tal tuli hakata üles ehitama täiesti uut elu.
Päeval tööl, õhtul kunstiakadeemias
Peterburis ei saanud Köler kohe kunstiõpingutele pühenduda.
Elatise teenimiseks jätkas ta esialgu tuttavat tööd maalrina, valmistades muu hulgas silte ja tehes muid tellimustöid.
Peagi sai ta teada, et Peterburi Kunstide Akadeemia juures pakutakse andekatele noortele võimalust osaleda tasuta joonistuskursustel.
Köler leppis tööandjaga kokku, et võib iga päev paariks tunniks töölt lahkuda, kuigi selle võrra vähendati tema palka.
Tema päevad kujunesid kurnavaks. Ta töötas elatise teenimiseks ning jooksis seejärel mitme kilomeetri pikkuse teekonna akadeemiasse, et joonistamist õppida.
Raha oli sedavõrd vähe, et tema toidulaud koosnes suuresti teest, leivast ja vorstist.
Kahe aasta jooksul tõestas Köler oma õpetajatele, et on piisavalt andekas ja töökas, et jätkata õpinguid akadeemias.
- aastal algasid tema õpingud Peterburi Kunstide Akadeemias.
Sellega oli üks suur eesmärk saavutatud. Kuid kunstnikuks kujunemise pikk tee seisis alles ees.
Miks tuli kunstnikul aastaid kipspead joonistada?
Peterburi Kunstide Akadeemia õpetus tugines rangele akadeemilisele süsteemile.
Õpilased ei saanud kohe hakata maalima seda, mida ise soovisid. Kõigepealt tuli omandada joonistamise alused, õppida proportsioone, anatoomiat, valguse ja varju kujutamist ning klassikalist kompositsiooni.
Üheks esimeseks ülesandeks oli kipspeade joonistamine.
Mändmaa kirjeldas loengus, kui keeruline võib olla valgest kipsist pea kujutamine. Kunstnik peab suutma märgata ja edasi anda väga väikeseid toonierinevusi, mis jäävad helehalli ja tumehalli vahele.
Köler harjutas kipspeade joonistamist terve aasta, kuid komisjon ei pidanud tema oskusi järgmisele astmele jõudmiseks piisavaks.
Tal tuli sama kursust korrata.
See tähendas järjekordset aastat tööd, harjutamist ja kannatlikkust. Köler ei loobunud.
Õpingute jätkamisel oli oluline ka tema vanema venna rahaline abi. Vend ise ei olnud saanud kõrgharidust omandada, kuid aitas nooremal vennal jõuda sinna, kuhu too pürgis.
Järk-järgult liikus Köler edasi keerulisemate ülesannete juurde: kipskujude joonistamisest elava modelli kujutamiseni ning sealt edasi suuremate figuraalsete kompositsioonideni.
Akadeemias pöörati erilist tähelepanu ajaloomaalile. Kunstnikud pidid oskama kujutada antiikmütoloogia, piiblilugude ja ajaloo sündmusi, sageli suurejooneliste ning paljude tegelastega kompositsioonidena.
Köleri õpetajate seas oli Aleksei Markov, kelle looming esindas just seda akadeemilist kunstikäsitlust.
Kingsepa arve tasus kunstnik portreega
Mändmaa tõi Köleri eluloost esile ka ühe läbiva iseloomujoone: ta oli iseteadlik ning valmis oma õiguste eest seisma.
See ilmnes juba lapsepõlves, kui ta keeldus maalriks õppimast, sest ei tahtnud kanda määrdunud tööriideid.
Sama omadus saatis teda kunstiakadeemias.
Köler ei suhtunud alati õpetajate märkustesse vaikiva kuulekusega. Kui ta leidis, et talle tehakse ülekohut, ütles ta selle välja.
Akadeemias oli õpilaste edu tihedalt seotud medalite ja autasudega. Tunnustuse süsteem oli astmeline: õpilased võisid pälvida väikese ja suure hõbemedali ning seejärel väikese ja suure kuldmedali.
Eriti ihaldusväärne oli suur kuldmedal, millega võis kaasneda mitmeaastane välisstipendium.
Mändmaa sõnul võis selline stipendium ulatuda umbes 3000 rublani aastas, mis oli võrreldav professori aastapalgaga. See võimaldas kunstnikul reisida Euroopas, tutvuda sealsete kunstikogudega ja täiendada end ilma pideva mureta igapäevase toimetuleku pärast.
Köler püüdis õpingute ajal ka ise lisaraha teenida.
Loengus kõlas värvikas näide sellest, kuidas noor kunstnik tasus kingsepale uute jalatsite eest portreega. Samamoodi võis ta maalida pesunaise portree vastutasuks osutatud teenuse eest.
Kunst oli seega juba enne akadeemia lõpetamist muutunud tema jaoks omamoodi maksevahendiks.
1855. aastal pälvis Köler maaliga „Herakles toob Kerberose põrguväravast“ väikese kuldmedali.
Suur kuldmedal ja sellega kaasnenud välisstipendium jäi tal saamata, kuid see ei tähendanud, et Köler oleks loobunud unistusest Euroopasse reisida.
Suure kuldmedaliga kaasnenud välisstipendium jäi tal saamata, kuid see ei tähendanud, et Köler oleks loobunud unistusest Euroopasse reisida.
Kunstnik, kes ei oodanud, kuni talle võimalus antakse
Köler oli otsustanud, et peab pääsema Euroopa kunstikeskustesse.
Mändmaa kirjeldas loengus, kuidas kunstnik hakkas ise võimalusi otsima. Ta sõlmis kokkuleppeid, hankis tellimusi ja kogus raha, et välisreis teoks teha.
Oluliseks osutusid nii portreetellimused kui ka tema sidemed Peterburi kõrgema seltskonnaga. Euroopa-reisi võimaldasid muu hulgas Nikolai I portree eest saadud honorar, Cēsīse Jaani kirku altarimaali ettemaks ja Kunstide Edendamise Seltsi toetus.
- aastal asus Köler teele.
Tema reis viis läbi Saksamaa ja Prantsusmaa ning lõpuks Itaaliasse, kus ta veetis suure osa järgmistest aastatest.
Mändmaa juhtis tähelepanu, kui erinev oli tollane reisimine tänapäevasest. Raudteevõrk alles arenes ning rongiga sõitmine oli paljude jaoks uus ja erakordne kogemus.
Noor kunstnik külastas muuseume, kunstikogusid ja linnu ning püüdis võimalikult palju näha. Ta liikus kiiresti ühest kunstikeskusest teise, kogudes muljeid ja teadmisi.
Kui tänapäevane reisija võib mõnes suures kunstimuuseumis veeta terve päeva, siis Köler pidi oma piiratud võimaluste juures tegema valikuid. Ta liikus kiiresti ühest kunstikeskusest teise, kogudes muljeid ja teadmisi.
Vanemate portreed, mis erinesid aadlike paraadmaalidest
- aastate alguses jõudis Köler pärast pikki eemal oldud aastaid taas kodumaale.
- aastal valmisid Köleri isa ja ema portreed, mida peetakse Eesti kunstiajaloos märgilisteks teosteks.
Mändmaa rõhutas loengus, kui erinevad olid need portreed senisest tavapärasest esindusmaalist.
- sajandi portreekunstis kujutati sageli jõukaid ja kõrgest soost inimesi. Maalidel olid uhked rõivad, väärikad poosid ning idealiseeritud näod.
Köler maalis aga oma vanemaid sellistena, nagu nad olid.
Isa näos olid näha vanadus, eluraskused ja füüsilised iseärasused. Ema portree mõjub tagasihoidliku ja sügavalt inimlikuna.
Kunstnik ei püüdnud vanemaid muuta aadlikeks ega varjata nende päritolu.
Mändmaa sõnul peitub nende maalide eriline väärtus just aususes. Köler ei loonud neid tellimustööna, mille eesmärk olnuks tellijat võimalikult meeldivas valguses näidata. Need olid tema enda vanemad, kelle kujutamisel sai ta lähtuda isiklikust tundest.
Portreed annavad haruldase võimaluse näha 19. sajandi eesti taluinimesi professionaalse kunstniku pilgu läbi.
Rooma, kus Kölerist sai tunnustatud kunstnik
Itaalia kujunes Köleri loomingus pöördeliseks.
Roomas puutus ta kokku Euroopa klassikalise kunstipärandiga, õppis tundma vanade meistrite loomingut ning täiendas oma oskusi.
Eriti oluliseks kujunes akvarellitehnika omandamine. Tema maalidesse ilmus rohkem valgust, õhulisust ja värvitundlikkust.
Köler maalis Itaalia maastikke, kohalikke inimesi, portreid.
Üks tema tuntumaid Itaalia-perioodi teoseid on 1862. aastal valminud „Itaallanna lastega ojal“, mille tundlik valguskäsitlus ja figuuri kujutamise meisterlikkus annavad tunnistust kunstniku tehnilisest arengust.
Mändmaa rääkis loengus ka sellest, kuidas Köleri tööd hakkasid Itaalias tähelepanu äratama. Tema võime kujutada inimeste nägusid, eriti silmi ja pilku, avaldas vaatajatele muljet.
Kunstniku edu kinnitas 1861. aastal Cēsīse Jaani kirku altarimaali vähendatud koopia eest saadud Peterburi Kunstide Akadeemia akadeemiku tiitel.
Tähelepanuväärne on ka see, et just Itaalia-perioodil hakkas Köler oma töödele lisama päritolule viitavat nimekuju Köler (Wiliandi).
Ta oli jõudnud rahvusvahelisse kunstimaailma, kuid pidas oluliseks rõhutada, kust ta pärineb.
Vastuolu baltisakslastega
Köleri kunstnikukarjäärile olid alguses suureks abiks baltisaksa aadlikud. Nende kaudu avanesid talle võimalused, mida talupojapäritolu noormees poleks muidu saanud.
Kuid mida enam ta maailmas ringi liikus ja haridust omandas, seda teravamalt hakkas ta tajuma eestlaste ühiskondlikku ebavõrdsust.
Mändmaa kirjeldas loengus baltisaksa ühiskonnas levinud suhtumist eestlastesse. Talurahvast peeti sageli harimatuks ja kultuuriliselt mahajäänuks ning eestlaste võimalusi ühiskonnas tõusta piiras ka surve saksastuda.
Leidus küll baltisakslasi, kes toetasid eestlaste hariduse omandamist, kuid sageli eeldati, et haritud eestlane võtab omaks saksa keele ja kultuuri.
Kölerile selline arusaam ei sobinud.
Ta oli ise tõestanud, et eesti talupojaperest pärit inimene võib jõuda Euroopa kunstimaailma tippu. Miks pidanuks see tähendama oma rahvusest loobumist?
Loengus kõlas ka lugu Köleri teravast vaidlusest baltisaksa kunstniku Leopold Pezoldiga. Kuigi mehed tundsid teineteist ja hindasid vastastikku teineteise kunstilisi oskusi, läksid nende seisukohad eestlaste tuleviku küsimuses lahku.
Kölerile oli üha olulisem, et eestlased saaksid haridust ja ühiskondlikke võimalusi oma rahvuslikku identiteeti säilitades.
Vene keisrikoja kunstnik
Pärast Itaaliast naasmist 1862. aastal kujunes Kölerist Peterburis hinnatud portreemaalija.
Tema klientide hulka kuulusid kõrged riigiametnikud, aadlikud ja keisrikoja liikmed.
Köleri positsiooni tugevdasid sidemed keiser Aleksander II perekonnaga. Temast sai keisri tütarde kunstiõpetaja ning ta liikus seltskonnas, kuhu eestlastest talupoegade järeltulijatel tavaliselt asja ei olnud.
Mändmaa kirjeldas loengus ka toonase Vene keisrikoja luksuslikku elu ja selle liikmete iseloomujooni.
Köleri jaoks tähendas õukonnaga seotud töö nii majanduslikku kindlustunnet kui ka ühiskondlikku tunnustust.
- aastal sai ta professori tiitli.
Kunstnik, kes oli kunagi Peterburi saabunud 75 kopikaga taskus, oli jõudnud olukorda, kus võis lubada endale head eluaset, teenijaid ja jõukat eluviisi.
Ent Köler ei piirdunud oma positsiooni nautimisega.
Tema tähelepanu pöördus üha enam eestlaste olukorrale.
Kodumaal nähtud vaesus vapustas kunstnikku
Mändmaa jutustas loengus Köleri ühest kodumaale naasmisest, mis olevat kunstnikule mõjunud eriti rängalt.
Aastaid Euroopas ja Peterburi kõrgemas seltskonnas liikunud Köler nägi taas eesti talurahva elu.
Mälestuste järgi mõjus talle vapustavalt inimeste vaesus, viletsad rõivad, kurnatud näod ja kehvad elutingimused.
Kunstnik oli näinud vaeseid inimesi ka Itaalias, kuid Eesti talurahva olukord näis talle eriti masendav.
Loengus kirjeldatud episoodi järgi oli Köler nähtust sedavõrd liigutatud, et puhkes nutma.
Mändmaa käsitluses oli see üks olulisi hetki Köleri kujunemisel rahvusliku liikumise tegelaseks.
Ta oli saavutanud isikliku edu, kuid nägi nüüd veel teravamalt, kui vähe võimalusi oli tema rahvuskaaslastel.
Köleril oli midagi, mida enamikul eestlastel polnud: haridus, raha, ühiskondlik tunnustus ja sidemed Vene riigivõimu kõrgeimate esindajatega.
Ta otsustas neid võimalusi kasutada.
Kunstnikust sai eestlaste õiguste eest seisja
- sajandi teisel poolel hakkas Eestis hoogustuma rahvuslik ärkamine.
Kölerist kujunes üks Peterburis tegutsenud eesti rahvuslaste ringi keskseid tegelasi. Tema korter oli kohtumispaik, kus arutati eestlaste olukorda, haridust, ajakirjandust ja poliitilisi võimalusi.
Ta suhtles rahvusliku liikumise tegelastega ning toetas ettevõtmisi, mille eesmärk oli parandada eestlaste õigusi.
Üks olulisemaid tegevusvaldkondi oli talurahva olukorra teadvustamine Vene keskvõimule.
Köler osales 1864. aastal alanud Viljandimaa talurahva palvekirjaliikumise korraldamises ja toetamises. Palvekirjade kaudu püüti juhtida keisrivõimu tähelepanu kohalike mõisnike võimule ja talurahva probleemidele.
Samuti aitas Köler kaasa eestikeelse ajakirjanduse arengule, sealhulgas „Sakala“ ilmumisloa hankimisele.
Mändmaa tõi loengus esile Köleri veendumuse, et eestlased vajavad senisest paremat haridust ning võimalust õppida oma emakeeles.
Aleksandrikool ja unistus eestikeelsest haridusest
Üks rahvusliku ärkamisaja suuremaid hariduslikke ettevõtmisi oli raha kogumine Eesti Aleksandrikooli rajamiseks. Eesmärgiks oli luua senisest kõrgemat haridust pakkuv eestikeelne kool.
Selle eesmärk oli luua eestlastele kõrgemat haridust pakkuv kool, kus oleks oluline koht eesti keelel.
Köler kuulus ettevõtmise toetajate hulka ning kasutas oma tutvusi, et kooli rajamisele kaasa aidata.
Mändmaa kirjeldas loengus, kuidas eestlaste hariduspüüdlused põrkusid baltisaksa võimukandjate vastuseisuga. Küsimus polnud üksnes koolimaja ehitamises, vaid selles, kas eestlased võivad kujuneda haritud rahvaks oma keelt ja identiteeti säilitades.
Köleri jaoks oli see põhimõtteline küsimus.
Tema enda elulugu näitas, mida haridus inimesele võimaldab. Ühest vaesest talupoisist oli saanud Euroopa kunstikeskustes õppinud akadeemik ja professor.
Ta soovis, et samasugused võimalused avaneksid ka teistele eestlastele.
Aleksandrikooli ettevõtmine kujunes keeruliseks ja pikaajaliseks ning kool avati lõpuks 1888. aastal Põltsamaa lähedal Kaarlimõisas. Esialgne eestikeelse kõrgema õppeasutuse ideaal ei teostunud kavandatud kujul, kuid ettevõtmine oli rahvusliku liikumise ajaloos märgilise tähtsusega.
Köler-Wiliandi: kunstnik, kes ei unustanud oma päritolu
Johann Köleri elukäigus põimuvad kaks Eesti ajaloo jaoks olulist lugu.
Üks neist on esimese eesti rahvusest professionaalse maalikunstniku kujunemine.
Teine on eestlaste rahvusliku eneseteadvuse kasv 19. sajandil.
Köler sündis ühiskonnas, kus eestlastel olid piiratud õigused ning talupojaperest pärit lapse võimalused haridust omandada olid väikesed.
Ta jõudis Peterburi Kunstide Akadeemiasse, reisis Euroopa kunstikeskustes, omandas akadeemiku ja professori tiitli ning sai tunnustatud kunstnikuks Vene keisririigi kõrgemas seltskonnas.
Ometi ei unustanud ta oma sünnimaad.
Seda sümboliseerib ka nimekuju „Köler-Wiliandi“, millega kunstnik hakkas oma töid signeerima ajal, mil oli saavutanud esimese rahvusvahelise tunnustuse.
Köler suri 1899. aastal Peterburis. Ta on maetud Suure-Jaani kalmistule.
Tema loomingusse kuuluvad portreed, maastikumaalid, ajaloolised ja religioossed kompositsioonid. Eesti kunstiajaloos on erilise tähendusega tema vanemate portreed, Eesti maastikud ja rahvuslikust ainestikust lähtuvad teosed.
Tema tuntumate tööde hulka kuulub ka Tallinna Kaarli kiriku apsiidimaal „Tulge minu juurde“, mis valmis 1879. aastal.
Köleri elu annab tunnistust erakordsest visadusest ja andest, kuid ka sellest, kui suur mõju võib olla inimesel, kes kasutab saavutatud positsiooni teiste võimaluste avardamiseks.
Ukuaru galeriis saab näha sadat Köleri teost
Johann Köleri 200. sünniaastapäeva tähistatakse tänavu mitme näituse ja kultuurisündmusega.
Arvo Pärdile pühendatud muusikamaja Ukuaru galeriis on koostöös Viljandi Muuseumiga avatud näitus „Köleri elu ja looming. Johann Köler 200“, mille kuraator on Kristjan Mändmaa.
Väljapanekul saab näha 100 täissuuruses reproduktsiooni, mis annavad ülevaate kunstniku teadaolevast maaliloomingust.
Kuna Köleri originaalteosed asuvad eri muuseumides ja erakogudes üle maailma, võimaldab reproduktsioonide näitus tutvuda töödega, mida pole võimalik ühes kohas originaalidena välja panna.
Maalid on esitatud kronoloogilises järjekorras, alustades kunstniku esimesest eksamitööst kuni tema viimase portreeni.
Nii avaneb vaatajale Köleri loominguline areng, tema kunstilised otsingud ning eri eluperioodide mõju loomingule.
Näitus jääb Ukuaru galeriis avatuks 27. detsembrini 2026.
Kristjan Mändmaa loeng toimus Ukuaru Kultuuriakadeemia raames. Muusikamaja ellu kutsutud loengusari pakub huvilistele sissevaateid erinevatesse kultuuriteemadesse ning aitab avada Eesti kultuuriloo tuntud ja vähem tuntud tahke.
