Kas kultuuril on Eestis postiindeks?
Head Omavalitsuspäeval osalejad, head külalised! Ilusat rahvusvahelist muusikapäeva!
Kas kultuuril on Eestis postiindeks? Esmapilgul tundub vastus lihtne - muidugi ei ole. Arvo Pärdi muusika kõlab samamoodi Berliinis, Tallinnas või siin, Rakveres. Hea teater ei muutu halvemaks, kui seda mängitakse Võrus. Hea näitus ei ole vähem oluline, kui see avatakse Haapsalus.
Aga küsime teisiti: kus toimuvad Eestis need „päris asjad“? Kus esinevad maailma tippartistid? Kus sünnivad lavastused, millest järgmisel hommikul räägitakse? Ja vaatame seda küsimust mitte minu ega teie, vaid ühe noore inimese pilgu läbi.
Oletame, et sa oled 15-aastane ja elad Rakveres. Või Võrus või Valgas. Sa näed internetis sedasama maailma, mida näeb 15-aastane Tallinnas, või Berliinis. Sinu ambitsioonid ei ole sellepärast väiksemad, et sinu kodulinn on väiksem. Aga sinu võimalused selle maailmaga kohtuda võivad olla hoopis teistsugused.
Ja siin peitub minu jaoks professionaalse kultuuri regionaalse rolli kõige olulisem küsimus: millise sõnumi me sellele noorele anname? Kas me ütleme: maailm võib tulla ka sinu juurde? Või õpetame talle tasapisi: kui tahad sellest maailmast osa saada, pead siit ära minema? Sest ääremaa ei teki ainult kilomeetritest. Ääremaa tekib ka tundest, et olulised inimesed, olulised kohtumised ja olulised sündmused on alati kusagil mujal. Ja kui see tunne tekib piisavalt vara, võib ühel hetkel tunduda täiesti loomulik, et ka minu enda tulevik peab olema kusagil mujal.
Kui ma elan Tallinnas, võin õhtul otsustada, kas lähen teatrisse, ooperisse, näitusele - või hoopis koju. Väiksemas linnas võib väga kõrgetasemeline professionaalne kultuurisündmus olla midagi, mille saabumist oodatakse nädalaid või kuid. Ja siin hakkabki mängima rolli postiindeks.
Me räägime Eestis palju võrdsest ligipääsust haridusele. Peame loomulikuks, et lapse hariduse kvaliteet ei tohiks sõltuda sellest, millises Eesti piirkonnas ta sünnib. Aga kultuur? Kas me oleme sama nõudlikud? Kas Võrus kasvaval lapsel peaks olema loomulik võimalus näha Eesti parimat teatrit? Kas Valgas noorel peaks olema võimalik kuulda maailma tippmuusikut mitte ainult ekraanilt, vaid enda ees laval?
Me oleme riigina kokku leppinud, et kultuur peab olema inimestele kättesaadav sõltumata elukohast.
Aga kättesaadavus ei tähenda ainult seda, et kuskil toimub kultuurisündmus. Kättesaadavus tähendab, et inimesel on võimalik sellest osa saada. Et tal on transport, et pilet on jõukohane, et ta teab, mis toimub. Ja ennekõike, et tal on valik. Võib-olla peaksime seetõttu lõpetama küsimise: „Kas teil seal kultuurisündmusi ka toimub?“ Loomulikult toimub. Küsime hoopis: „Kui palju on teil võimalik kultuurisündmuste vahel valida?“ Sest inimese elukoht ei tohiks olla loterii, millega loositakse välja tema võimalused. Eriti lapse või noore jaoks. Tema ei ole oma postiindeksit ise valinud.
Mis juhtub, kui Tallinnas on ühel õhtul valida kahekümne professionaalse kultuurisündmuse vahel ja mõnes väiksemas linnas kahe vahel? Kas see on kohaliku omavalitsuse probleem? Minu arvates on. Sest ühel hetkel ei vali inimene enam ainult kultuurisündmuste, vaid elukohtade vahel. Me räägime palju sellest, kuidas tuua noori pärast õpinguid kodukohta tagasi. Kuidas saada piirkonda õpetajaid, arste ja ettevõtjaid? Kuidas hoida peresid? Kuidas muuta linn või vald kohaks, kuhu inimene tahab oma elu rajada? Ja tavaliselt jõuame töökohtade, palkade, eluasemete, koolide ja transpordini. Kõik need on olulised. Aga inimene ei vali ainult kohta, kus tal on võimalik töötada. Või magada. Ta valib kohta, kus tal on võimalik elada. Ja need kaks asja ei ole päris üks ja sama.
Inimene tahab tunda, et tema laps võib ühel õhtul istuda kontserdisaalis ja kuulata muusikut, keda ta seni on näinud ainult ekraanilt. Et ta võib näha teatrit, mis raputab, kuulda muusikat, mida ta varem ei teadnudki, et armastab, näha kunsti, millest ta võib-olla üldse aru ei saa, ja minna koju mõttega, mis ei anna veel mitu päeva rahu.
Professionaalne kultuur on osa piirkonna elukvaliteedist. Ja seepärast on minu meelest ekslik küsida: „Kui palju kultuur maksab?“ Loomulikult maksab, palju maksab. Kontserdimaja maksab, teater maksab, orkester maksab, professionaalne kunst maksab. Aga kool maksab ka. Park, tänavavalgustus ja ühistransport maksab. Me nende puhul ei küsi, kui palju nad tagasi teenivad.
Kultuur satub avalikus sektoris liiga lihtsalt Exceli tabelis reale „kulu“. Sest ta ei tooda väärtust, mis järgmisel hommikul pangakontole ilmub. Aga see ei tähenda, et seda väärtust ei ole või, et ta seda väärtust ei loo.
Selle Omavalitsuspäeva keskseks teemaks on, milline on noorte osa hariduse ja kultuuri kujundamisel kohalikus elus. Aga enne, kui küsime noorelt, mida tema tahab kujundada, peaksime küsima: millise maailma me talle üldse anname? Sest ambitsioon ei teki tühjale kohale. Sa võid tahta saada dirigendiks, kui oled näinud dirigenti. Sa võid tahta saada näitlejaks, kui oled näinud suurepärast teatrit. Sa võid tahta korraldada kontserte, kui oled näinud, kuidas sünnib suurepärane kontsert. Ja sa hakkad mõtlema uusi mõtteid, kui miski on sulle näidanud, et maailm on suurem kui see, mida sa iga päev enda ümber näed.
Kui inimene seisab laval sinu ees ja teeb midagi erakordselt hästi, juhtub midagi, mida ükski algoritm ei suuda lõpuni asendada. Kauge maailm muutub korraga võimalikuks. Ja siin on kohaliku omavalitsuse roll minu arvates palju suurem kui sündmuste korraldamine või kultuurimaja ülalpidamine. See on luua oma inimestele kokkupuuteid võimalikkusega. Eriti noortele. Sest kui anname noorele aasta-aastalt sõnumi, et kõige huvitavamad inimesed, suuremad ideed ja paremad võimalused asuvad kusagil mujal, ei peaks meid üllatama, kui ta ühel päeval otsustab ka ise sinna „mujale“ minna. Ja võib-olla ei peagi me arutama selle üle, kuidas noort kodukohas kinni hoida. Inimest ei saagi kinni hoida.
Mõtleme hoopis, et kas me suudame luua koha, kuhu noorel on põhjust tagasi tulla. Kultuur üksi seda ei tee. Aga ilma kultuurita on seda palju raskem teha.
Me oleme Rakveres. Linnas, kus elab natuke üle 15 000 inimese. Ja me istume Arvo Pärdile pühendatud muusikamajas Ukuaru. Veel mõned aastad tagasi oli see Alar Kotli projekteeritud Pauluse kirik, mille lugu oli aastakümneteks justkui pooleli jäänud. Täna on siin professionaalne kontserdimaja. Kõnekas on hoopis see, mida sellise maja olemasolu ütleb ühe linna ambitsiooni kohta. Sest mingil hetkel tuli teha otsus, et Rakvere ei pea olema ainult koht, kust sõidetakse kultuuri pärast Tallinnasse. Tallinnast võib sõita ka Rakverre. Mitte sellepärast, et siin tehakse midagi natuke väiksemalt või lihtsamalt. Vaid sellepärast, et siin toimub midagi, mille pärast tasub tulla. Ja see on minu jaoks regionaalse kultuuripoliitika üks olulisemaid põhimõtteid: regionaalne kultuur ei tohi tähendada väiksemat ambitsiooni. Väiksem linn ei tähenda kehvemat kvaliteeti. Professionaalne kultuur ei ole luksus, mis muutub vajalikuks alles siis, kui elanike arv ületab mingi maagilise piiri.
Ukuaru avamisel kõlas siin Tõnu Kõrvitsa uue teose „Serenaad“ maailmaesiettekanne. Siin esineb Eesti Riiklik Sümfooniaorkester, õige pea Leedu rahvusooper, rahvusvaheliselt pärjatud Taani eksperimentaalooper. Siin on juhatanud maailma tippdirigendid: Tõnu Kaljuste, Risto Joost, Andres Mustonen. Aga nende nimede kõrval on minu jaoks veel olulisem üks teine aspekt: kes istub saalis? Sest kui siin istub Rakvere noor, siis tema jaoks ei ole tegemist regionaalpoliitikaga. Tema jaoks on see lihtsalt tema kodulinn. Ta ei mõtle: „Küll on tore, et professionaalne kultuur jõudis regiooni.“ Ta tuleb Vabaduse tänavale, astub uksest sisse ja kuulab kontserti. Kõige suurem õnnestumine olekski see, kui järgmine põlvkond ei peaks professionaalse kultuuri olemasolu Rakveres millekski erakordseks. Kui see oleks tema jaoks normaalne. Norm, et maailmaesiettekanne võib toimuda Rakveres, et siin võib kuulata sümfooniaorkestrit, et siia tuleb rahvusvaheline artist ja, et pärast kontserti ei pea sõitma sada kilomeetrit koju. Sa oledki kodus.
Minu sõnum ei ole kindlasti see, et iga Eesti omavalitsus peaks nüüd endale kontserdimaja ehitama. Maja on vaid vahend. Asi on milleski palju suuremas - ambitsioonis. Kas omavalitsus näeb kultuuri kuluna, mida tuleb võimaluste piires üleval pidada? Või investeeringuna oma inimeste elukeskkonda? Kas eesmärk on täita kultuurikalendrit? Või tekitada kohtumisi, mida inimene mäletab veel kümnete aastate pärast? Kas lähtume sellest, mida me saame endale lubada, või julgeme mõelda ka sellele, mida me ei saa endale lubada tegemata jätta? See ei tähenda, et kohalik omavalitsus peab ise kõike tegema. Vastupidi. Ta saab olla partner, võimaldaja, tark tellija.
Kui tahame, et noor usuks, et tema kodukohas on võimalik teha suuri asju, peame talle näitama, et suured asjad juhtuvad tema kodukohas. Võib-olla ongi see kõige olulisem, mida see maja siin Rakveres sümboliseerib. Mitte seda, et Rakverel on uus kontserdimaja, vaid seda, et Rakvere otsustas, et tema asukoht ei määra tema ambitsiooni suurust.
Kas kultuuril on siis Eestis postiindeks? Ma tahaksin vastata, et ei ole. Aga aus vastus on natuke keerulisem. Kultuuril endal ei ole. Anded ei küsi postiindeksit, uudishimu ja loomingulisus ka ei küsi. Ka ühe 15-aastase noore unistused ei ole väiksemad sellepärast, et ta kasvab Tallinnast saja või kahesaja kilomeetri kaugusel. Aga võimalustel on postiindeks Eestis endiselt olemas. Võimalusel näha, võimalusel kuulda, kohtuda, osaleda, saada ühest kogemusest impulss, mis võib muuta inimese edasist teed.
Võib-olla ei peakski meie eesmärk olema tuua professionaalset kultuuri ääremaale. Sest juba see sõnastus eeldab, et kusagil on keskus ja kusagil ääremaa. Võib-olla peaks meie eesmärk olema hoopis ehitada Eestit nii, et kultuurilist ääremaad ei tekikski. Et ühe noore võimaluste suurust ei määraks tema kodukoha suurus. Et me ei õpetaks talle, et elu toimub kusagil mujal. Et kvaliteet ei sõltuks postiindeksist. Ja, et kultuuri ei hinnataks ainult selle järgi, mitu piletit müüdi või kui palju üks sündmus maksis, vaid ka selle järgi, mida see meie inimestes ja meie paikades käivitab. Sest lõpuks ei räägi me ju ainult kultuurist.
Me räägime sellest, millist Eestit me tahame ehitada. Kas Eestit, kus võimalused koonduvad ja inimesed liiguvad neile järele? Või Eestit, kus ka väiksem linn võib olla suurte mõtete, suurte kohtumiste ja suure ambitsiooni koht? Mina usun viimasesse. Sest ükski laps ei peaks kasvama üles teadmisega, et see õige maailm algab kusagil mujal.
Ükskõik, kus Eesti laps kasvab, peab tal olema võimalik tunda: maailm ei ole kusagil mujal.
Maailm on siin!
