Kareva kõneles luulest ja tõlkimisest, teksti mõjust inimesele ning sellest, kuidas sajandite ja kultuuride kauguselt sündinud sõnad võivad kõnetada inimest ka praegu. Jürjendali muusika põimus tekstide vahele, jättes neile ruumi settida ja andes õhtule ajatu rütmi.
Kareva külaskäigul oli Ukuaru jaoks veel üks tähendus. Juba kuu aja pärast jõuab siin publiku ette Taani muusikadraama „Põrmulaulud“, mille teksti tõlkis Kareva eesti keelde aastaid tagasi. Toona pidi lavastus jõudma Saaremaa ooperipäevadele, kuid COVIDi saabumine jättis Taani teatri tulemata ning Kareva tõlge jäi aastateks oma aega ootama. Nüüd jõuab teos viimaks eestikeelsena publikuni Ukuarus, kus Kareva tõlge jookseb etenduse ajal ekraanil subtiitritena.
Kareva ise kirjeldas „Põrmulaulude“ materjali väga sünge ja õõvastavana: see viib vaataja düstoopilisse, maailmalõpujärgsesse tegelikkusse. Tõlkijana oli selle tekstiga töötamine talle aga erakordselt huvitav kogemus. Just „Põrmulauludest“ kasvas Kultuuriakadeemia õhtul välja ka laiem küsimus: kuidas elada koos väga raske tekstiga?
Tõlkimine ei tähenda Karevale üksnes sõnade ühest keelest teise toomist. Tõlkija peab teksti sisenema palju sügavamale ja paratamatult selle mõneks ajaks läbi elama.
See muutub eriti oluliseks siis, kui tõlgitav materjal on raske või tume. Kareva sõnul tähendab niisuguse tekstiga töötamine sellesse maailma sisse minemist, kuid ühtlasi sisaldub selles teadmine, et sealt tullakse ka välja. Võimalik, et targema ja kogenumana kui enne. Nii muutub tõlkimine pelgalt keelelisest ülesandest isiklikuks kogemuseks.
Sama keeruline on küsimus, kas luulet on üldse võimalik tõlkida. Kareva sõnul vastab iga tõlkija sellele omal moel ning tõlkimise meetodid võivad olla täiesti erinevad. Palju sõltub autorist ja konkreetsest tekstist: kas luuletus toetub kindlale vormile ja struktuurile või kannavad seda ennekõike meloodia, rütm ja mõtisklev kulgemine.
Kareva enda jaoks on mõõdupuu lõpuks üllatavalt lihtne: tõlgitud tekst peaks mõjuma samamoodi nagu originaal. Tee selleni võib olla erinev, kuid lugejani jõudev elamus peaks säilima. Ta võrdles seda kirjandusteose põhjal valminud filmiga. Vorm võib muutuda, kuid miski algse teose olemusest peab jõudma uude vormi kaasa.
Tuhande aasta tagused hääled
Oma mõtete kõrval lasi Kareva õhtul kõlada ka tõlgetel. Ta pöördus muu hulgas India müstilise luuletaja Kabiri poole, kelle looming on pärit 15. sajandist. Kabiri tekstides kerkivad ikka ja jälle küsimused sellest, kust inimene otsib jumalikku ja tõelist ning kas välised rituaalid saavad asendada inimese enda sisemist tööd.
Kabiri luules ei leita otsitavat tingimata templist, pühakirjast ega rituaalist. Pilk pöördub inimese enda poole. Ühes Kareva loetud tekstis jõuab otsija pärast teiste vigade otsimist lõpuks iseendani ning leiab selle, mida oli seni otsinud väljastpoolt.
Need sajanditevanused tekstid kõnelevad väga tänapäevaselt inimese kalduvusest otsida vastuseid kõikjalt mujalt kui iseendast. Kabiri jaoks ei anna vaimset sügavust välised märgid ega enesepiitsutamine. Olulisemaks muutuvad headus, õiglus, kindlameelsus ja viis, kuidas inimene teisi elavaid olendeid kohtleb.
Tema luules on ka väga maiseid kujundeid. Pottsepp vormib savi, ent savi justkui meenutab talle, et ühel päeval hoiab hoopis tema pottseppa enda süles. Veskikivi, puud, linnud ja vesi muutuvad kujunditeks, mille kaudu kõneldakse aja möödumisest ja inimese ajutisusest. Kõigel on oma aeg ning inimese elu asetub palju suuremasse ringkäiku.
Valgus, mis ei kao
Õhtu teises osas jõudis Kareva 13. sajandi sufi müstiku ja poeedi Rumi tekstideni. Ka neis kordusid valguse, armastuse, inimese sisemaailma ja jumaliku kohalolu motiivid.
Rumi maailmas on valgus midagi enamat kui nähtav nähtus. Päike, vesi, peegel ja puhas pind saavad viisideks, kuidas rääkida inimese võimest midagi endast suuremat vastu võtta. Kareva loetud tekstides kõlas mõte, et ajad ja inimesed muutuvad, kuid tarkuse ja õigluse olemus ei muutu.
Üks Rumi tuntumaid kujundeid on inimene kui külalistemaja. Igal hommikul saabuvad uued külalised: rõõm, meeleheide, ootamatus, kurbus või häbi. Neid kõiki tuleb vastu võtta, sest ka kõige ebameeldivam külaline võib teha ruumi millelegi uuele. Kareva loetud tekstides muutus see mõte omamoodi juhiseks, kuidas suhtuda inimese sisemaailma: mitte sulgeda ust kõigele raskele, vaid märgata, mida see endaga kaasa toob.
Korduvalt tuli esile ka vaikus. Kui inimese meel on rahutu nagu kärestik, ei peegeldu selles miski selgelt. Vesi peab rahunema, et selles saaks näha kuud ja tähti. Samamoodi vajab inimene vaikust, et märgata seda, mis pideva liikumise ja mõtete müra sees muidu varju jääb.
Just siin leidis Kareva tekstidele loomuliku kaaslase Robert Jürjendali muusika. Muusika ei olnud õhtul eraldiseisev etteaste, vaid ruum sõnade vahel. Tekstid said pärast ettelugemist hetkeks jääda kuulaja sisse, enne kui algas järgmine mõttekäik või luuletus.
Kareva loetud luules kohtusid vanad tekstid küsimustega, mis pole kuhugi kadunud. Kuidas elada teadmisega oma elu ajutisusest? Kust otsida tähendust? Mida teha kurbuse ja hirmuga? Mis jääb alles siis, kui välised vormid kõrvale võtta?
Ukuaru Kultuuriakadeemia õhtu ei pakkunud neile küsimustele valmis vastuseid. Pigem avas see ukse maailma, kus luule ise on üks viis vastust otsida. Sajandeid tagasi kirjutatud tekst võib jõuda teise keelde, teise kultuuri ja täiesti teise aega ning ikkagi midagi inimeses ära tunda.
Ja mõnikord peab ka tõlge ise oma aega ootama. Kareva aastaid tagasi tehtud töö jõuab „Põrmulauludega“ novembris viimaks Ukuaru publikuni. See on omamoodi ilus jätk Kultuuriakadeemias alanud mõttele: tõlkimine ei anna tekstile lihtsalt teise keele sõnu, vaid võimaluse sündida teises ajas ja teises kohas uuesti.
